Prisma Aia koostööline ja kaaskirjutaja Mari-Liis Ilover on end hoidistamislainele sättinud. Loe Mari-Liisi hoidistamislugu ja leia hoidimistamiseks vajalik ikka Prismast!

Aeg, mil moose, kompotte ja hapukurke varuti keldrisse-sahvrisse vaid praktilistest põhjustest lähtuvalt ning peamiselt selleks, et pikka ja külma vitamiinivaest aega paremini üle elada, on möödas. Poelettidelt leiab talvelgi piisavalt puu- ja köögivilju. Toiduainetööstus valmistab silmi kirjuks võtvas valikus erinevaid hoidiseid. Kuivatatud maitsetaimi on poes terved riiulivahed täis. Tänapäeval ei PEA enam keegi hoidistama, see on igaühe vaba valik ning pigem osa elustiilist.

Mitte tüütu kohustus, vaid puhas rõõm

Samas, hoidistamise traditsioon pole õnneks Eestist kuhugi kadunud ja kogub pigem tuure.  Ikka ju valmivad suvel aedades marjad ja puuviljad. Metsades mustikad, pohlad ja seened.  Endiselt tabab paljusid meist suviste turulettide vahel jalutades vastupandamatu, tõenäoliselt aegade jooksul sisse kodeeritud kihk pista kogu see värskusest pakatav ilu purki.

Ei ole ka mina hoidistamiskirest prii. Ja ehkki nagu loo algul mainitud sai, pole hoidistamine ellujäämiseks tänapäeval sugugi vajalik, täituvad suvel ja sügisel nii mu niigi napp sügavkülmik kui “ülerahvastatud” kapiriiulid uute minigrip-kotikeste, purkide ja totsikutega. Kõik täis suvemaitseid.

Üht tuleb tunnistada: ma ei osta turult ega poest kunagi vilju selleks, et neid talveks purki/sügavkülma pista. Sellel ei tundu minu jaoks suurt mõtet olevat ei majandusliku ega ajalise poole pealt. Kui ma tahan talvel aprikoosimoosi, siis leian selle purgikese poeriiulilt. Tuleb vaarikasmuuti isu – haaran poe sügavkülmast paki vaarikaid. Vaarikaid mul muidugi aias ei kasva ka, kui oleks, küll siis võtaksin sügavkülmast omasid! Seni aga tundub mõistlikum osta neid talvel vajadusel poest, kui et suvel värskena turult ja siis niigi napp sügavkülmaruum karpe täis toppida.

See-eest oma aia kraamist ei raatsi ei ühtegi marjakest ega piparmündilehekest raisku lasta – kõik tallele! Sama metsaandidega: viimane kui pohlapoeg ja seenemikk leiavad hoidistes kasutust. Ja kui keegi toob oma kingituseks oma aia ülejääke – suvel on paljudel ju tomatiuputus ja sügisepoole jagub õunu nii mis mühiseb-  läheb seegi kõik purkidesse, karpidesse ja pudelitesse.

Maasikatoormoosi eest hoolitseb meie peres juba aastaid ämm, tema hangib juulikuus turult magusaimad kodumaised maasikad ja pistab need vähese suhkruga püreestatult plastist säilituskarpidesse. Väiksema, u 350 ml  külmutuskarbi maht on just paras et terve karbitäis meie suurele perele pühapäevaste pannkookide kõrval ära kuluks. Siis karp puhtaks ja saab köögis kasutada veel tükk-tükk aega.

Kuivatamine

Hoidistamisest rääkides jääb sageli kuivatamine tahaplaanile. Tegelikult on see üsna lihtne ja praktiline viis nii mõndagi suvevärskusest pikemaks ajaks säilitada ja veel pikka aega nautida. Kuivatatud kraam ei võta sügavkülmaruumi ega vaja jahedat keldrit, purkide-topside hoidmiseks sobib tavaline köögikapp. Justnimelt pigem kapp, sest kuivatatud ürdid-viljad peaksid seisma valguse eest varjatult. Valgus muudab nad kiiresti kahvatuks ja maitsetuks. Niisiis hoia kuivatatud kraami kas valgust mitte läbilaskvas karbis avariiulil või plastkotikestes või toredates läbipaistvates purkides.

Kuivatamisele lähevad meie majapidamises pea kõik ürdid. Ma ei kuivata kunagi ürte puntidesse riputatuna, sest õhuniiskus kipub suve lõpupoole olema päris kõrge. Nii on mõnel korral on piparmündipundid seestpoolt hallitama hakanud. Kui sul on spetsiaalne kuivati, on kuivatamisprotsesse eriti lihtne ja selles on hõlbus kuivatada muudki peale ürtide. Mul sellist abivahendit (veel) ei ole, samas pole ka kuivatatavad kogused väga suured, nii et saan hakkama lihtsamalt. Laotan ürdid ühe kihina suuremale alusele (puitplaat vms), mis on kaetud köögipaberiga. Köögipaber aitab niiskust imada, seepärast on seda kuivatamisel kasutada. Hoidma peaks sellist alust kuivas ruumis ja nii, et otsene päike peale ei paista. Minu selline “kuivati” asub näiteks magamistoa riidekapi peal. Kuivamiseks läheb aega 3-5 päeva. Kuivanud ürdid on rabedad, kuid säilitanud veel roheka värvi.

Kuivatada saab ka ahjus: lao ürdid ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja kuivata 50 kraadi juures 2-3 tundi. Ahjuuks jäta kindlasti praokile, sest õhk peab ringlema. Ürdid võib kuivama jätta ka sauna järelsoojusesse. Peaasi, et temperatuur ei ole liiga kõrge, sest nii lenduvad eeterlikud õlid liiga kiiresti ja kannatavad nii ürtide värv kui maitse. Kuivatada võib nii üht sorti ürte korraga kui segusid. Mulle meeldib väga mikse valmistada ja korraga kuivatada näiteks peterselli, salveid, tüümianit ja punet – suurepärane vahemerehõnguline segu talvistesse hautistesse ja pastakastmetesse!

Sügavkülmutamine

Sügvakülmutamisel on märksõnaks eelkõige logistika, mis aitab kokku hoida sügavkülmaruumi. Kui majapidamises ei ole just suuri sügavkülmakirste, siis tavakülmiku sügavkülmaosa kipub suveviljade hoidistamise ajal pahatihti napiks jääma. Ruumi aitavad kokku hoida ühesuurused üksteise otsa ladustatavad plastkarbid või minigrip-kotid. Minigrip-kotid on eriti head vedelamate hoidiste jaoks nagu näiteks toormoosid ja püreed. Neid on ka väga lihtne sulatada – pistad koti üleni kaetult leigesse vette ja mõnekümne minuti pärast saad head ja paremat juba kasutama hakata. Ehkki karpe ja kotte sügavkülmutades tundub, et “Ah, need ju paistavad läbi ja niikuinii ma mäletan, millal kappi pistsin”, on reaalsus teistsugune. Mustikatel ja mustsõstardel on keeruline külmununa vahet teha, sahtli tagaotsast ilmub välja ei-tea-millal sinna pistetud karbike ei-tea-millega ja lisaks pole aimugi, millises koguses marju või muud kraami ühes portsus on. Viimane on oluline näiteks koogitegemisel, kui retseptis on märgitud konktreetne kogus vajaminevaid külmutatud marju. Sügavkülmakarpide ja -kotikeste märgistamisel on tubliks abimeheks külmakindel marker, mis ei kulu külmas ega niiskuses maha. Niisamuti on hea kasutada külmutusteipi. Sellest saad lõigata sobivaid ribasid, neile vajalikud andmed (à la “Mustikad, august 2021, 200 g”) kleepida ja ei mingit segadust hiljem!

Moosid

Armsas purgis kaunilt sildistatud isekeedetud hoidis on südamlik kingitus ükskõik milliseks tähtpäevaks või lihtsalt külakostiks. Rääkimata sellest, kui mõnus on ise hommikuti klõpsti! moosipurk avada ja sealt suve meenutades tõsta marjaseid-puuviljaseid hõrgutisi kas röstsaiale, croissantile või pannkookidele. Ühe moosipurgi (tegelikult ükskõik millise hoidise) puhul ei ole inetumat asja, kui et see on pistetud kulunud sildi ja poolroostetanud kaanega suvalisse purki. Sinu oma aias hoolega kasvatatud (või sõbra kingitud) ja ajamahukalt hoidistatud maasikad, sõstrad või vaarikad pooleldi mahakulunud sildiga vanas rassolnikupurgis – kogu maagia on kadunud! Niisiis tuleks enne hoidistamishooaega oma purgivarud üle vaadata ja kui tarvis, täiendada. Purgid ega kaaned ei ole kuigi suur väljaminek ja neid saab korduvkasutada aastaid. Sildid võid teha ise, aga toredaid juba valmis kujundatud purgisilte leidub poeski.

Selle asemel, et keeta liitrite kaupa vaid üht igavavõitu moosi,  meeldib mulle erineva maitse ja iseloomuga hoidiseid valmistada pigem pisem kogus korraga. Sestap on mul varuks suurel hulgal väiksemaid 200 ml purgikesi.

Prisma hoidistamistarvikute riiulitel leidub suur valik purke, pudeleid, kaasi, karpe, minigrip-kotte, silte nii purkidele kui sügavkülmakarpidele ja muud vajalikku, et mõnusaid suvemaitseid ka sügishalluses ja talvekülmaga nautida. Rõõmurohket hoidistamist!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga