Mis on eesti toit? Lihtne küsimus, millele on mitu vastust.
Kas eesti toit on see, mis kasvab Eestis? Muidugi! Kartul, rukis, kurk ja tomat, aiaõunad ja metsamustikad – need tulevad esimesena pähe, kui mõtled eesti toidust. Oleme ju kartulivabariik, mis uhke ka oma kuulsa Sangaste rukki ja metsikute mustikavälude üle. Aga Eestis kasvab edukalt ka tšillipipar, suvikõrvits, arbuus ja viinamari. Saab neid selle alusel eesti toitude hulka liigitada? Mõttekoht.
Ehk on eesti toit hoopis see, mida sõid meie esivanemad? Kui nii, siis koosnegu tänagi me toidulaud vaid odrakruupidest ja põldubadest, kapsast-kaalist ja peotäiest metspähklitest. Kodunes kartul ju Eestis alles 18. sajandi keskpaigas, tomat sajand hiljemgi. Metsõunapuudelt nopitud ubinaid nosisid vanad eestlased juba ennemuiste, aed-õunapuid piiluti esiotsa ainult üle kloostriaia müüride.
Ju on eesti toit siis see, mis kohapeal valmistatud! Ei saa sellelegi kahe käega alla kirjutada – esiisade nime kandev Kalev valmistab oi-kui-head šokolaadi küll siinsamas Tallinna külje all, aga tooraine – suhku ja kakao – tuleb seitsme maa ja mere tagant. Mitte et meil selle vastu midagi oleks, sest mis oleks elu ilma šokolaadita! Aga kui Eesti piimast valmib itaaliahõnguline juust või Eesti sigadest ameerika peekon? On ja ei ole ka.
Võib-olla on eesti toit siis see, mida oleme harjunud sööma? Muidugi – kartulisalat, hapukapsas, seašnitsel! Kartulisalati sünnilugu on kirju ja ulatub siia-sinna piiri taha. Hautatud hapukapsas ja vana hea šnitsel on üsna üheselt mõisa-aja pärandus. Vürtsikiludki võlgnevad oma algupära hansalinn Tallinnas käepärast olnud vürtsidele, rääkimata tõsiasjast, et kalaparved piire ei tunne. Eesti on aegade algusest olnud kultuuride ja kommete kohtumispaik ning erinevad valitsejad on meile ka oma kulinaarse jälje jätnud.
Kindla peale on eesti toit midagi sellist, mida mujal ei tunta. Ütleme näiteks sült, verivorst, kama… Nüüd hakkavad britid, prantslased, sakslased, soomlased, venelased ja kes kõik veel kahe käega vehkima ja toovad oma sahvrist sedamaid lauale omaks peetud rahvusroad nagu black pudding, boudin noir, morcilla – need kõik verivorsti hõimlased, või siis talkkuna – tolokno, mis Soomes ja siinpoolsel Venemaal hästi tuntud. Erinevad soolased tarrendid olid Prantsuse õukonna laual võdisemas aga juba sel ajal, kui meie rahvas veel kartulit kartis.
Küllap on siis eesti toit see, mis rahva lemmikuks saanud. Mõni aeg tagasi läbi viidud küsitluse kohaselt troonisid üldrahvalike lemmikute hulgas ka seljanka, sašlõkk ja pelmeenid, mis igaüks küll igavesti hää roog, aga siia kanti suure rahvaste sõpruse seltsis jõudnud. Las nad olla pealegi, tore on, kui hästi maitseb! Räägime saja aasta pärast uuesti, kes teab, ehk on bataadifriikad ja guacamole meie järeltulevale põlvele juba niisama eesti toit kui karask ja kama.
Aga miks sellest üldse nii pikalt pajatama peaks? Söögu igaüks seda, mis mekib ja meele heaks teeb! Õige muidugi. Siinne mõtteharjutus on lihtsalt sissejuhatuseks järgmistele muhedatele lugudele, mis jutustavad tublidest Eesti väiketootjatest, kellele kodumaise tooraine kasvatamine ja selle toiduaineks vääristamine südameasi on. Peatselt saad siit blogist lugeda õige erinevate toiduainete ja tootjate kohta, igaüks ühtmoodi oluline ja eriline. Räägime viljakasvatajatest ja piimakarja pidajatest, moosimeistritest ja pagaritest, lihunikest ja kalameestest ning nende kõigi maitsmist väärt toodetest – ehk siis Eesti toidust.
1 Comment