Kes siis vastlapäeva ei armastaks! Vastlapäeval saab kuklitega maiustada, hernesuppi süüa ja liugu lasta. Tead sa aga, et vastlapäev ei ole tegelikult aga niisama kelguralli ja –kuklipäev, vaid aastasadu au sees olnud kirikupüha, mis tähistas jõuludega alanud lõbustusaja lõppu ja lihavõtetele eelneva suure paastu algust?  
Katoliiklikes maades tänaseni kirikukalendris olulise pühana märgitud vastlapäev on teadupärast liikuv püha, mille aeg jõuab kätte noorkuu teisipäeval seitse nädalat enne lihavõtteid. Neis maades suure pidulikkusega peetavad karnevalid on viimaseks lõbusaks hingetõmbeks enne pikka paastu, uhketel karnevalimaskidel on aga oma koht pahade vaimude tõrjumisel.
Meie oma kodumaine kombestik jääb küll nooblitele karnevalidele alla, kuid lõbu jagub laialt siingi. Omal ajal nö. naistepühade hulka arvatud vastlad andsid naisperele võimaluse külakõrtsi aega veetma minna, sest naistetöid sel päeval teha ei tohtinud – need olla halba õnne toonud. Niisamuti ei tohtinud minna külla, seegi oli keelatud. Kelle näpud siiski töö järele kibelesid, võid punuda paelu ja nööri. Nöörist ja vastlateks keedetud seajalgadest üle jäänud kontidest ehk vurriluust sai meisterdada vurri.
Vastlapäeval lõigati juukseid ja hobuste sabu, niisamuti kammiti juukseid seitse korda, et pikka tugevat juuksekasvu tagada. Kammima pidi puhta pimedas, sest tuld vastlapäeval süüdata ei võinud – see pidada kariloomi kahjustama. Vanatüdrukud olid soengu sättimisega ilmselt eriti ametis, sest vastlapäeval võis vanatüdruk ise kosja minna ja ära öelda talle ei tohtinud.
Kui tööd teha ja külla minna ei tohtinud, siis mille muuga meelt lahutada, kui ikka söömisega. Näiteks saartel söödi vastlapäeval suisa setse korda järjest. Päeva alustati tangupudruga, õhtul kinnitati keha seajalgade ja ubade või hernestega. Eriliseks maiuspalaks oli seasaba, mis algselt jäeti pereisale. Tavaks oli süüa ka lihaleeme sisse kastetud äsja küpsetatud leiba. Sealiharoad olid vastlalaual kesksel kohal, sest enne pikka paastu tuli ju kõht rammusat kraami korralikult täis parkida. Toidukõrvaseks oli odrajahust vastlakarask, mille 20. sajandil vahetas välja tänapäeva lemmik – vastlakukkel. Söömaajast üle jäänud kontidele anti nimed ning kutsuti koerad tuppa konte järama. Kelle nimega kont koerale hambusse jäi, see peatselt ka mehele sai.
Ka liu laskmisel oli oma tagamõte. Kuigi algul käis vastlate juurde lõbus ree- või saanisõit hobustega, siis hiljem jõuti regedega mäenõlvadele. Kel rege käepärast polnud, pani istumise alla linasest riidest koti või lihtsalt peotäie linakiudu. Selline liug olla ennustanud järgmiseks suveks pikki linu ehk kõrgekasvulist linasaaki.
Möödunud aegadest lugeda on lõbus, sest päris kõike enam ise tegema ei pea. Seatapp, linakasvatus, pirruvalgel juuste löikamine, linakotis liugu laskmine ja kontidest mänguasjade meisterdamine on ammu aegade hõlma vajunud. Nüüd lähed lihtsalt poodi, laod korvi hernesuppi, seakooti, kelke-suuski ja just sellist riidekraami, mida hind ihaldab, ilma et linakasvatuse pärast liialt muretsema peaks. Vastlakuklite valikust rääkimata, see võtab silme eest kirjumaks kui sealuust valmistet vurr. Kui aga isetegemise usku oled, siis palun – pane aga supiherned likku ja kuklitaigen kerkima:

Vana hea hernesupp on ajakulu kuhjaga väärt.
Kiiresti valmiv hernesupp toob kevade kukesammu võrra lähemale.
Võta kaerakaraskid kelgumäele kaasa!
Nii teed vanu häid vastlakukleid!
Šokolaadikreemiga kuklid – aga miks mitte?

Pikka liugu ja vahust vuntsi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga