Prisma blogi

Pole kahtlust, et tänavuse suve kolm tähtsaimat tegevust aias on kastmine, kastmine ja kastmine. Olin nüüd just kuumal ja kuival ajal kaks nädalat aiast eemal. Ja ehkki paar korda selle aja jooksul anti mu taimedele nii hea abilise kui vihma näol kastmise kiirabi, jäin siiski paarist armsast konteinertaimest kuivuse tõttu ilma. Seda oleks tegelikult saanud vältida, paigaldades enne reisileminekut eriti tundlikele taimedele tilkkastmissüsteemi. Neid on saada vastavalt erinevatele vajadustele, alates mõnest lille- või ürdipotist kuni terve kasvuhoone või peenramaani välja. Edaspidi olen targem!

Abivahendid kastmiseks

Niisiis ongi terrassikatuse all asuvate konteinertaimede tilkkastmissüsteem järgmine plaaniline täiendus mu aiavarustusele. Üldiselt olen kastmise osas saanud hakkama väga lihtsalt ja ilma eriliste süsteemide ja tehnikata. Tegelikult mulle lausa meeldib kasta ja ma ei pea seda ei raskeks tööks ega ajaraiskamiseks. Nii mõnus on igal õhtul, kui päike ja päevakuumus kadunud, teha aias kastekannude ja voolikutega tuur ning soovida oma hoolealustele kosutavat ning jahutavat öist puhkust. Seega ei ole seni “aega kokku hoidvad” kastmislahendused mind eriti kõnetanud. Samas on täiesti arusaadav,et kiire elutempo puhul hangitakse erinevad aiaelu lihtsustavad ja aega kokku hoidvad kastmissüsteemid. Kastmissüsteeme on võimalik paigadada juba aia rajamisel maa alla, arvestades tulevaste lillepeenarde, muruplatside ja aiamaa asukohta- nii toimub kastmine hiljem täiesti automaatselt. Aga mina olen oma suvekodus jäänud seni tõesti üsna lihtsate lahenduste juurde. Kasvuhoones seisab alati neli 10-liitrist veega täidetud kastekannu. Täidan neid kohe, kui tühjaks saavad. Kasvuhoones seisvates kastekannudes vesi on igal õhtul just parasjagu nii soe, et sellega kastes ei põhjusta päev läbi üsna kuumas kasvuhoones olnud tomatitaimedele temperatuurišokki. Selline kuuma-külma šokk võib taime nii ära ehmatada, et pärsib kasvu ja taim jääb kiratsema. Kastekannudesse on lihtne vee hulka segada ka taimekaitseks ja väetiseks mõeldud ise tehtud taimeleotisi või poeväetisi.
Lisaks kastekannudele on asendamatuks kastmisvahendiks 30-meetrine voolik, mis on ühendatud maja välisseinas oleva kraaniga. Asi, mille plaanin lähiajal veel vooliku hoidmiseks hankida, on trummel, millele saab vooliku korrektselt kerida ning mille sangast on seda mugav mööda aeda ka ringi tassida. 30-meetrise voolikuga ulatan ilusti kõigi kastmist vajavate aladeni, lillepeenardest aiamaani. Kui tarvis, saab voolikut veelgi pikendada, ühendades liitmike abil mitu voolikut. Kasvuhoones on mul voolikut vaja vaid nii palju, et kastekanne täita, aga voolikust tuleva jääkülma veega ei kasta ma kasvuhoonetaimi kunagi. Kui voolik juba olemas, saab sellele liitmike ja ühenduste abil külge panna erinevaid otsikuid. Kasutan peamiselt reguleeritava voolutugevuse ja piserdusstiiliga (ühtlasest joast laia dušini) lihtsat otsikut. Muru ma üldjuhul ei kasta. Võib-olla teeksin seda siis, kui meil oleks tiik või mõni muu loodusliku vee kogumise koht. Kraaniveega muru kastmine ei tundu kuigi jätkusuutlik tegevus. Kui mõned laigud murus on aga tõesti väga kõrbenud ja näevad inetud välja, siis olen siiski silma kinni pigistanud, ühendanud voolikuga maase torgatava ringvihmuti ja lasknud sel õhtuti oma tööd teha. Aga kindlasti mitte igal õhtul ja vaid hädavajadusel. Muru on juba järgmisel päeval tänulik, st palju parema väljanägemisega!

Millal kasta?
Lihtne reegel: ära kunagi kasta päeval ega päikese käes. Kastmisest on tolku siis, kui seda teha hommikul vara, enne kui päike on soojendama jõudnud hakata, või päris õhtul. Lihtne koolilapse loodusõpetus: soojal päeval kastes aurab suur osa veest mullapinnalt lihtsalt ära. Kui on jahedam, jääb rohkem vett mullasse ja ühtlasi taimedele.
Varahommikune kastmine on kõigile taimedele sobiv, tähtis, et jääks piisavalt aega enne päevasoojust, et taim jõuaks end juurte kaudu ilusti veega varustada. Õhtust kastmist ei soovitata kasvuhoones (põhjustab liigset niiskust, mis võib tekitada tomatihaigusi) ja näiteks rooside ja flokside puhul, mis haigestuvad kergesti seenhaigustesse. Ehkki sellest teadlik, kastan kogu aia siiski õhtul – jälgin lihtsalt, et selliste seen- ja hallitushaigustele vastuvõtlike taimede puhul ei satuks vesi taimeokstele ega -lehtedele, vaid märjaks saaks ikka vaid muld.

Veel nippe
– kui juba kasta, siis põhjalikult. Niisama sirtsutamisega teed taimedele pigem karuteene, sest kui muld ei saa piisavalt sügavalt märjaks, suunab taim oma juured mulla pealmisse kihti, kust on lootust rohkem niiskust saada. See teeb su hoolealused aga nii põuale kui külmale tundlikuks. Olen kunagi kuulnud lihtsat ja meeldejäävat reeglit, mille järgi olen kastes alati toiminud: 1 m² kastmisel 10 liitri veega saab muld märjaks umbes 10 cm sügavuselt. 10 cm märga mulda piisabki suvelilledele, murule, osadele väiksematele püsikutele. Suuremad püsikud ja põõsad, puudest rääkimata, tahavad rohkem vett.
– kõiki taimi ei saa kasta ühtemoodi. Päikeselisel kohal ilutsevad aiaasukad tahavad rohkem juua kui varjutaimed. Noori taimi tuleb kasta sagedamini kui eakaid. Liivases mullas kasvavaid taimi tuleb kasta rohkema veega ja sagedamini kui savika mulla asukaid.
– kui taimed kasvavad kallakul, arvesta, et osa kastmisvett valgub lihtsalt ära. Kasta selliseid taimi hoolikamalt ja katsu sõrmega, kas muld ikka sai korralikult märjaks.