Esitasime ühele Prisma töötajale väljakutse proovida kuu vältel täistaimset toitumist. Väljakutse võttis julgesti vastu meie tooteandmetiimi juht Mariann Toompark, kes jagab meiega oma teekonda siinsamas Prisma blogis.
Nüüdseks on väljakutse lõppenud ning käesolevas postituses räägib Mariann sellest, kuidas kuu aega täistaimetoitlasena tema jaoks möödus: mida ta õppis, mida hakkas igatsema ning kuidas mõjus väljakutse tema tervisele.
Vaata ka teisi Marianni poolt väljakutse raames kirjutatud postitusi siit.
Väljakutse alguses panin ma endale kirja mõned eesmärgid ja saan nüüd vaadata, kuidas nendega läks.
Eesmärk #1: väljakutse edukas läbimine
Esimene eesmärk oli väljakutse ära teha. Minu jaoks tähendas see siis suutmist oma isudele vastu panna ja õppida nendest üle olema.
Esimesed nädalad olid okeid, viimasel nädalal tüdinesin ma ära. Ei olnud enam elevust, et mida ma süüa saan ja retseptide lugemine ei olnud enam huvitav. Kaubanduses ja isiklikus elus hakkas jõuluelevus aina rohkem tuure koguma ning tihtipeale ei jõudnudki ma näiteks kodus süüa teha. See tähendas, et pidin lõunasöögi otsima poest. Kontor asub Lasnamäe Prisma juures ja see on muidugi lihtsalt minu vedamine, et just siis oli seal Hot Buffet kinni.
See tähendas seda, et tihtipeale sõin lõunasöögiks ainult natukene toorsalatit ja Katjese kummikomme, sest tühja pilguga valmistoitude letti vahtides otsustasin, et ma lihtsalt ei viitsi mõelda. Nii lihtne oleks olnud lihtsalt võileib võtta ja asjaga ühelepoole saada. Kodus tulid õnneks appi eelnevalt mainitud külmutatud toidud ja mu enda ”häkid,” kuid isu juustu ja kala süüa oli juba eriti tugev.
Eesmärk #2: tervise ja enesetunde jälgimine
Teine eesmärk oli jälgida enda üldist tervist ja enesetunnet. See oli ehk pisut kallutatud sellest, et väljakutse sattus gripihooajale, kuid ma ei tundnud enda tervises väga suurt muutust. Jah, mul oli kergem olla ja ma võtsin kaalust alla, kuid viimane võib olla tingitud ka sellest, et mul ei olnud võimalik vahetpidamata suvaliselt toitu sisse ahmida. Samas ei tundnud ma ka näiteks, et mul oleks vähem energiat või muidu halvem olla.
Väljakutse alguses ja lõpus käisin ma ka verd andmas ning vereanalüüsides on toimunud päris huvitavaid muutuseid. Näiteks oli enne väljakutset tehtud vereanalüüsi tulemus kolesterooli sisaldusest veres 3,6 mmol/l ja peale väljakutset 4,2 mmol/l. Kõik on siiski hästi, sest norm tulemus on alla 5,0. Langenud oli aga valgu sisaldus veres: 73 g/l asemel oli see nüüd 64 g/l. Arvestades, et et vere valgusisalduse normiks on 64-83 g/l, jäi ka see siiski normtulemuste piiresse.
Eriti huvitav on aga fakt, et väljakutse lõpuks oli tõusnud minu B12-vitamiini sisaldus veres. 53.6 pmol/l asemel oli see nüüd 66,6 pmol/l. Võimalik, et selle taga on vegantoitudele lisatav B12 ja see, kui maitsev on maitsepärm.
Eks vegantoitumisel saab teha väga palju erinevaid valikuid ning minu vereproovide tulemusi vaadates peakski arvestama, kui tihti mina valisin lihtsama vastupanu tee. Vegan olemine ei tähenda alati 100% tervisliku toitumist ja mina olen sellest hea näide.
Eesmärk #3: leida rohkem vegan alternatiive
Kolmas eesmärk oli leida oma argisele toidulauale rohkem vegan alternatiive ja seda ma kindlasti saavutasin. Ma ei usu, et niipea 100% taimselt toituma hakkaksin, kuid kindlasti olen leidnud uusi maitseid, mida oma tavalise omnivoori menüüga siduda. Näiteks on tore väljakutse taimne teisipäev, mida edaspidi ette kavatsen võtta.
Eesmärk #4: teadmiste laiendamine
Neljandaks eesmärgiks seadsin endale veganlusest teadlikumaks saamise. Peale eelmistes postitustes märgitud poepiinade, reisimispiinade ja söögitegemispiinade avastasin päris palju huvitavaid asju. Näiteks on üks veganeid lõhestavaks teemaks see, et kas viigimarjad on vegan või ei.
Viigimarju tolmendavad metsikutes tingimustes herilased, kes õie sisse tihtipeale kinni jäävad ja sinna hukkuvad. Õie sees olevate ensüümidega herilane küll lahustatakse, kuid tehniliselt on tema jäänused ju marja sees. Seega peavad osad veganid viigimarja mitte-veganiks. Teised aga usuvad, et viigimarjad on vegan, kuna see ei ole inimese juhitud protsess. Võta siis kinni.
Samuti nägin nii Eesti kui välismaistes veganite gruppides päris palju ”õige vegan seda ei söö/tee” suhtumist, mis minu arvates näitab seda, et vegan olemine juba üpris mainstream. Kindlasti soovitan lugeda Taimse Teisipäeva ja vegan.ee lehtedel olevat materjali, et ka ennast rohkem kurssi viia.
Kokkuvõtteks arvan, et väljakutse oli väga huvitav ja soovitan seda ka teistel proovida. Kui terve kuu korraga tundub hirmutav, siis proovi üks päev või nädal korraga.