Esitasime ühele Prisma töötajale väljakutse proovida kuu vältel täistaimset toitumist. Väljakutse võttis julgesti vastu meie tooteandmetiimi juht Mariann Toompark, kes jagab meiega oma teekonda siinsamas Prisma blogis.
Käesolevas postituses räägib Mariann sellest, kuidas näeb välja veganina väljaspool kodu söömine. Etteruttavalt võime öelda, et teatud juhtudel võib see osutuda päris keeruliseks.
Vaata ka teisi Marianni poolt väljakutse raames kirjutatud postitusi siit.
Üks huvitav aspekt eritoitumise puhul on väljas söömine. Selle all ei mõtle ma ainult toitlustusasutusi, vaid ka näiteks sõpradel või vanematel külas käimist. See oli kindlasti miski, mille peale ma väljakutset vastu võttes ei osanud mõelda ning nüüd on omad vitsad peksnud ja huvitavaid kogemusi pakkunud. Eks on vast iga vegan (või lihtsalt taimetoitlane, laktoositalumatu, tsöliaakiahaige jne) kohanud (vanemate) sõprade ja sugulaste murelikku ja kahtlustavat pilku stiilis ”mida sa siis üldse sööd?”. Kui ise kodus süüa teha või suurest poest valmistoitu osta, siis ei tundugi, et valik piiratud oleks. See illusioon aga puruneb kohe, kui kodust veidi eemale minna.
Oma esimese vau-kogemuse sain siis, kui otsustasime trennikaaslastega peale ühist kontserdikülastust veel koos aega veeta. Täiesti ilma mõtlemata pakkusin välja mõned neutraalsed pubid, kus korraks maha istuda ja natukene juttu rääkida. Loomulikult ei mõelnud ma sellele, et kas me elukaaslasega midagi süüa ka saame. Menüüs olid meile lubatud vaid kartulikoored ja küüslauguleivad. Neid me siis pisult nukralt närisimegi. Teistel oli muidugi päris naljakas ning ka muidu peamiselt taimselt toituv trennikaaslane sõi juustupalle ja ütles: “Ma ei kadesta teid praegu üldse.”
Seda kogemust arvesse võttes teadsin spaapuhkust planeerides juba hästi, mis mind ees ootab. Uurisin pisut, mida hotelle külastades oodata ning tundub, et suurlinnast kaugemale mines ei ole mõtet suurt midagi üldse oodata. Läksime siis oma suurte toidukottidega Toilasse kohale. Restoranimenüüst vist oleksime saanud friikartuleid tellida. Hommikusöögilauas oli minul seis üsna nutune. Minu taldrikule jõudsid ainult kurk, tomat ja paprika. Kaerajoogi kohvi peale olime ise kaasa võtnud ja elukaaslane sai süüa veega putru. Süües vaatas ta igatseva pilguga toidulettide poole.
Kui küsisin, mis viga, siis vastas ta raskelt, et mõtleb munapudrust ja peekonist.
Õnneks/kahjuks ei lähenenud mina tervisliku veganina ja päris mitu päeva katsetasin erinevaid nn ”rämpstoite” kodus, et simuleerida nt pubitoite. Thormi pelmeenid ja Rainbow veganpitsa olid nt üle mõistuse head. Neid ostan kindlasti veel ka peale väljakutse lõppu. Kui pelmeene olen muidu harjunud sööma hapukoorega, siis pädev asendaja on Oatly hapendatud kaerakreem.
Siiski loodan, et rohkemate taimsete valikute pakkumine levib ka pealinnast kaugemale ning järgmisele hotelli hommikusöögile ei pea ma enam enda kaerajooki kaasa võtma.